Ave, sisserännanu, meditsiiniöde: „Köige olulisem töö oli, kuidas saada leib Saaremaalt välja, mandrile.“
Minu lugu: abiellusin Saarde ja töötasin medöena. Rahvatantsus hakati mind moosima Karja Pagarisse turundusinimeseks. Räägitigi ära ja 1999. aastal läksingi tööle. Vastutasin peamiselt tellimuste eest, helistasin kauplusi läbi. Kaaluja Valdur seisis, kõht punnis, et kus tellimisnumbrid on, tema tahab kohe kaaluma hakata. Ja no alati jäi midagi puudu või maha või ei mahtunud auto peale.
Köige olulisem töö oli, kuidas saada leib Saaremaalt välja, mandrile. Mina ei tea, kust me selle julguse võtsime, aga läksime Tallinna, leivad kaenlas, ja otse Stockmanni leivaosakonda. Tol ajal ei olnud Selvereid, Rimisid ega midagi. Imestunud olid nad küll, aga vastu võeti. Siis tekkisid Prismad, kust ise helistati, et nemad tahavad ka. Tootmine ei tahtnud enam järele jõuda, tellimusi oli nii palju. Oi, sai ikka degustatsioone poodides tehtud, koolitusi, kutsutud lapsi ekskursioonidele, kirjutatud ja räägitud.
Karja Pagari leivad teistest ju nii erinevad – märjad leivad, mis püsivad kauem värsked. Ja need piparkoogid – pardid ja põrssad ja kaamlid – puhta kunstiteosed! Köik käsitöö ja ekslusiivkaup, siiani.
Karja Pagaris oli kokkuvõttes tore – ikkagi pereettevõte. Paljudele töö kodu lähedal – õpiti naks uus elukutse ära ja õpid ju kõigest. Vahel harva, kui miski närvi mustaks lõi, öeldi ikka: andke Avele moonivigurit, siis ta rahuneb maha! 
Eriti lõbusad oli jöulupeod, siis tegime etendusi. Aluseks sai see raamat, millesse töövahetus märkmeid tegi – kui oli paha tuju, kirjutati ka midagi mahlakat. Paremad palad jöudsid hiljem etendusse.
Aga meditsiin jäi südamelähedaseks ja nii ma Kuressaare Haiglasse edasi läksingi ja nüüd Leisi perearstikeskuses öena toimetan. Karja Pagari poest käin läbi endistviisi, ostan leiba ja tellin pidudeks soolast.
Mis minu lemmik Karja leib on? Nii kui uus leib tuli, sai kohe lemmikuks. Praegu peab, kui lapsed tulevad, sibulasai kindlasti kodus olema.