Liidi, vanavanaema, sisserännanu, Karja küla elanik, töötanud Karja Pagaris „Pulli on saanud ja pulli on tehtud!“
Minu lugu: elasin pealinnas ja tahtsin prouaks hakata. Kui linnas sõnnikuhaisu tundsin, kirtsutasin nina ja ütlesin: ptüi, s***hais! Oleksin ma siis teadnud, et Vasja võtab mu naiseks, viib Saaremaale elama ning väikeste laste kõrvalt tuleb minul minna sovhoosi lüpsjaks – 26 aastaks! Aga lüpsja palk oli hea. Direktori oma ei jõudnud ligilähedalegi ja lapsed said suureks kasvatatud.
Pärast seda aitasin ka Karja Pagaris jahukotte kloppida, koristada – olin seitse aastat iseenda peremees. Kotid olid kangast mitmekordseks kasutamiseks ning neid klopiti jahust puhtaks. Maa oli valge. Ja herilasi lendas.
Karja Pagari juures tegutses pikalt ka kobrulehe toimetus, kus olid ainult tellitud lood – mutid käisid koos ja lõksutasid poe juures lõugu. Nüüd on toimetus laiali läinud – prouad võtsid kätte ja surid üksteise järgi ära. Ma ikka andsin neile ka ainest, sest ma ei ole suu peale kukkunud. Olen nii sisse söönud Pagarisse: ajan kõhu punni ja jalad harki ja nõuan kohvi ja kakku! Ja pärast lähen ajan selle vee tagatoas (kontoris) ka sogaseks! Ma olen ikka väga rahul, kuidas Karja Pagari omad suhtuvad – abivalmis ja toredad inimesed siin.
Ahjaa, ja õmblemisvaim tuli Nõukogude ajal peale – küla sai sitskleidid selga. Ära ma tegin. Ei tea, kuidas. Siiamaani rätsep. Kui poistel püksipersed lõhki, siis olen kasulik putukas – parandan ära. Ma viskan eemalt selle lapi peale. 
Mis minu lemmik Karja leib on? Ikka klassikaline – Karja Rukkileib