Karja lood 4 / Karja Pagar

Karja Pagar on pereettevõte

Köik sai alguse 24 aastat tagasi, kui Karja möisa vanasse aidahoonesse panime püsti tootmise. Alustades tuli ikka köike ise teha – vee ja elektri sissetoomisest kuni küpsetamiseni välja. Kogu töö sai neljakesi ära tehtud: kaks pagarit, raamatupidaja ja üks müüja.

Algselt oli põhirõhk saial. Tegime kõigest 100 leiba päevas, aga saia ikka kövasti rohkem. Järk-järgult leiva osa kasvas. Aeg oli siis ikka täiesti teine. Saaremaa tegutses vaid Saare Leib (tollal Kuressaare Leivakombinaat), meie olime teised. Müügiga polnud probleemi, tootmine oli keeruline. Nüüd on pigem vastupidi: tootmises on oskused omandatud, aga konkurents on läinud tihedaks. Seejärel hakkasid mandri tootjad järjest Saaremaa turule tulema ning meil oli seetõttu aeg mandrile müüma minna. Esimesed kliendid olid Stockmann ja Marja pood, Rimi ja Selverit polnud siis veel olemaski.

Oleme püüdnud siduda moodsa tehnoloogia vanade leivaküpsetamistraditsioonide ja võtetega, kuigi olulisele kohale on jäänud käsitsitöö. Nii et tõepoolest saavad köik leivad-saiad pagari käe alt sooja pai. Nüüd oleme ennekõike rukkileibade meister. Praegu nõutakse eriti vormileibu, aga meil on oskus teha ka head põrandaleiba – selleks tuleb rohkem vaeva näha.

Töö pagaritöökojas toimub kahes vahetuses. Järgmise päeva mandrileivad küpsetatakse päeval, et jõuaksid maha jahtuda ja siis lähevad need hommikul kohe esimese praami peale. Autojuhid on kell kolm öösel platsis ja lahkuvad mandri poole värske leivaga 3:30 – nii kolm korda nädalas. Öises vahetuses valmivad aga hommikuks leivad-saiad saarerahvale. Kringlitest, stritslitest, saiakestest levib tootmise ümber magus lõhnapilv. Oma osa saavad restoranid. Neile küpsetatakse muuhulgas ka kukleid, Gruusia leiba, Prantsuse baguette’e ja Itaalia ciabatta’sid. Pagarid ja köik töötajad on meie ettevõtte kõige suurem vara – pagarite töö on raske, aga väga-väga vajalik. Ja meil on väga head inimesed (pildil umbes pooled kogutiimist).

Tootmisega ühes majas asub ka Karja pood, kust saab eluks kõike vajalikku – värskeid saiakesi, köige värskemat leiba, esmatarbekaupu, joogipoolist ja kauba peale ka törts juttu ning külauudiseid vahetada.
Ja meile teada olevalt köikse pisem, aga hingelt suur leivasöber on aastane Johann (pildil), kes käib tihti ema-isaga Karja poes leiva järel. Leiba nimetab ta „odniks“ ning seda vöib ta süüa möminal mitu viilu.

Nagu meil Karjas öeldakse: värske leib on see, mis ahjust tuleb!